All neurodegeneratiivsed haigused haigused on kokku võetud, mille peamine tunnus on närvirakkude järkjärguline surm. Tuntumate hulka kuuluvad Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi ja amüotroofiline lateraalskleroos (ALS). Lisaks kuuluvad sellesse rühma ka vähem levinud haigused nagu Creutzfeldt-Jakobi tõbi ja Huntingtoni tõbi.
Mis on neurodegeneratiivsed haigused?
© logo3in1 - stock.adobe.com
Neurodegeneratiivsed haigused esinevad tavaliselt vanas eas - erinevalt füsioloogilisest vananemisprotsessist edeneb närvirakkude lagunemine kiiremini ja suuremal määral. Selle tagajärjel ilmnevad suured vaimsete ja füüsiliste võimete kahjustused, mis suurenevad üha enam.
Närvirakkude patoloogilised lagunemisprotsessid on enamasti piiratud aju teatud osadega, kuid võivad mõjutada ka kogu kesknärvisüsteemi. Eeldatava eluea pikenemise tõttu muutuvad neurodegeneratiivsed haigused üha olulisemaks; hoolimata intensiivsetest uuringutest pole ravi veel võimalik.
põhjused
Närvirakkude patoloogilise lagunemise põhjused pole veel selgelt välja selgitatud. Geneetilised tegurid mängivad rolli, nagu ka valkude ainevahetuse häired, mille tagajärjel valkude ladestumine põhjustab aju närvirakkude surma. Erinevalt inimkeha teistest rakkudest on ajurakud tavaliselt väga pikaealised, kuid neil on regenereerimisvõime piiratud.
Rakkude enneaegset surma saab organism vaid raskustega tasakaalustada. Päästikutena käsitletakse ka nakkusi ja põletikulisi protsesse, keskkonna toksiine ja traumaatilist ajukahjustust. Pole veel täielikult selgitatud, kas sellised riskifaktorid nagu rasvumine, kõrge vererõhk ja suhkurtõbi soodustavad ka neurodegeneratiivse haiguse arengut.
Sümptomid, tervisehäired ja nähud
Iga haiguse sümptomid sõltuvad kahjustatud närvi tüübist. Näiteks Parkinsoni tõve korral surevad närvide rakud, mis toodavad hormooni dopamiini, mida on vaja liikumiste koordineerimiseks: tüüpilised värinad, jäik kõnnak ja aeglustatud liikumised.
Päriliku haiguse Huntingtoni tõve korral on esialgu märgatavad pea ja jäsemete tahtmatud liigutused, millele järgnevad kõne- ja neelamishäired. Alzheimeri tõbe iseloomustab üha suurem unustamine, mis ületab tavapärase taseme - ka ajaline ja ruumiline orienteerumine on muutumas üha raskemaks.
Amüotroofse lateraalskleroosi korral, mis võib ilmneda ka noores eas, mõjutavad ainult lihaste liikumise eest vastutavad närvirakud (motoneuronid), mis on märgatav spastiline halvatus ja suurenev lihasnõrkus. Nagu Parkinsoni tõve korral, ei ole ka selle haiguse puhul intellektivõime nõrgenenud, kuid füüsilised sümptomid põhjustavad sageli depressiooni, unehäireid ja ärevust.
Diagnoos ja haiguse kulg
Diagnoosimisele eelneb patsiendi ja tema lähedaste üksikasjalik ülekuulamine ja uurimine. Märgatavad liikumishäired või vaimsete võimete olulised kahjustused pakuvad kliinilise pildi kohta juba esialgset teavet. Dementsuse kahtluse korral pakuvad psühholoogilised testimisprotseduurid täiendavaid vihjeid.
Tehnilise läbivaatuse meetodina on saadaval kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia ja magnetresonantstomograafia, mille abil aju patoloogilised muutused on nähtavaks tehtud. Muude haiguste välistamiseks viiakse läbi põhjalikud vereanalüüsid - tserebrospinaalvee (vedeliku) uurimine võib kinnitada Alzheimeri tõve või Parkinsoni tõve kahtlust.
Pärilike haiguste, näiteks Huntingtoni tõve tuvastamiseks kasutatakse geneetilisi teste. Amüotroofse lateraalskleroosi (ALS) ja seljaaju lihaste atroofia kinnitamiseks mõõdetakse lihaste elektrilist aktiivsust ja närvi juhtivuse kiirust. Mõnede neurodegeneratiivsete haiguste, näiteks Creutzfeldt-Jakobi tõve korral võib ajulainete muutusi näha elektroentsefalogrammis (EEG).
Vaimsete ja / või füüsiliste võimete kadumine edeneb aastate jooksul ühtlaselt kõigi neurodegeneratiivsete haiguste korral. Edasijõudnute etapis pole enam võimalik iseseisvat elu elada.
Tüsistused
Neurodegeneratiivsed haigused progresseeruvad alati ja põhjustavad sageli hilises staadiumis tõsiseid tüsistusi. Seetõttu on kõige olulisem ülesanne degeneratsiooni protsessi aeglustada. Võimalikud tüsistused sõltuvad ka kõnealusest haigusest.Alzheimeri tõbe iseloomustab asjaolu, et kognitiivsed võimed vähenevad üha enam. Nagu paljud teised neurodegeneratiivsed haigused, pole ka Alzheimeri tõbi surmaga lõppev haigus.
Haiguse hilisemas staadiumis peavad põdevad töötajad siiski pidevalt hoolitsema haigestunud patsiendi eest, kuna suurenev võimetus enda eest hoolitseda võib nälga või janu tõttu surma saada. Samuti pole enam võimalik hädavajalikke ravimeid võtta. Lisaks võivad neurodegeneratiivsed haigused, nagu Alzheimeri või Parkinsoni tõbi, põhjustada hilisemates staadiumides ka muid komplikatsioone, näiteks hingamisteede eluohtlikud infektsioonid (kopsupõletik), neelamishäired kuni neelamise täieliku lakkamiseni või eluohtlikud kukkumised.
Üks seda tüüpi kõige tõsisemaid haigusi on Huntingtoni tõbi. Huntingtoni tõbi ise põhjustab alati surma, mis juhtub tavaliselt 15 aastat pärast diagnoosimist. Selle haiguse käigus suureneb energiatarbimine pidevalt ja söömisega on probleeme. Nagu paljude neurodegeneratiivsete haiguste puhul, on ka Huntingtoni tõvest suurenenud suitsiidirisk. Praegu puudub ühegi neurodegeneratiivse haiguse põhjuslik ravi. Ainult sümptomeid saab leevendada.
Millal peaksite arsti juurde minema?
Kui teised inimesed tajuvad mõjutatud inimeses värisevaid käsi või rahutuid jäsemeid, tuleks vaatlust avalikult arutada ja jälgida. Kui värisemine püsib või kui intensiivsus suureneb, tuleb sümptomite selgitamiseks ja diagnoosi määramiseks külastada arsti. Kui normaalses liikumises on muutusi, aeglustunud liikumine või jäik kõnnak, on näidustatud sümptomite uurimine.
Koordinatsioonihäired, probleemid tavapäraste sporditegevustega ja suurenenud õnnetusjuhtumite oht on ebakorrapärasuse tunnused, mida tuleb arstiga arutada. Kui leitakse ebaharilikke pea liigutusi, on põhjust muretsemiseks ja arstiga konsulteerimiseks. Mäluprobleemide, unustuse või häirete tõttu õpitud oskuste omandamisel on vajalik arst. Kui asjaomane isik kurdab sümptomeid neelamise, isukaotuse või kehakaalu muutuse ajal, tuleb pöörduda arsti poole.
Meeleolu muutused, depressiivne käitumine, ükskõiksus ja sotsiaalsest elust eemaldumine tuleks arstiga läbi arutada. Unehäired, hajunud hirmud ja füüsilise võimekuse langus viitavad haigusele, mis nõuab tegutsemist. Uurida tuleks lihaste halvatust või üldisi vaevusi.
Ravi ja teraapia
Vaatamata intensiivsetele uuringutele pole neurodegeneratiivsed haigused siiani ravitavad. Seetõttu on ravi eesmärk aeglustada progresseerumist. Parkinsoni tõve kulgu võivad positiivselt mõjutada ravimid, mis kompenseerivad haiguse aluseks olnud dopamiini puudust: Paljudel juhtudel püsivad sümptomid aastaid stabiilsena, kuid ebameeldivad kõrvaltoimed pole harvad.
Häid tulemusi on võimalik saavutada ka aju stimulaatori abil sügavas aju stimulatsioonis - kuna operatsioon pole riskidevaba, tehakse see alles pärast meditsiiniliste võimaluste ammendumist. Suunatud koordinatsiooni- ja liikumisharjutused neutraliseerivad neurodegeneratiivsete haiguste lihasnõrkust ja -pinget.
Võib osutada ka hääle- ja kõneravi. Kui sarnaselt Alzheimeri tõvega keskendutakse vaimsete võimete langusele, kasutatakse lisaks uimastiravile ka psühhoteraapiat ja mälutreeningut. Ninasogastraaltoru tagab toidu tarbimise amüotroofse lateraalskleroosi (ALS) kaugelearenenud staadiumis, mille korral võib osutuda vajalikuks ka hingamise mehaaniline toetamine.
Lisaks tavapärasele meditsiinilisele teraapiale võib mõnel juhul sümptomeid leevendada alternatiivsete ravimeetodite - näiteks osteopaatia või nõelravi - kasutamine.
Ravimid leiate siit
Memory Mäluhäirete ja unustuse vastased ravimidOutlook ja prognoos
Neurodegeneratiivse haigusega diagnoositud patsientidel on ebasoodne prognoos. Kuigi haiguse intensiivsust ja põhihaiguse kulgu tuleb hinnata individuaalselt, on neil kõigil ühine närvirakkude lagunemine.
Kognitiivse lagunemise protsesse saab aeglustada, kui diagnoos tehakse varakult ja ravi alustatakse häire varases staadiumis. Kuid neid ei saa täielikult vältida. Samal ajal ei saa kuidagi kahjustatud närvirakud taastuda. Põhihaiguse fookus on põhiliselt praeguse elukvaliteedi parandamisel ja edasise lagunemisprotsessi edasilükkamisel.
Üldine oodatav eluiga lüheneb puudust kannatavate inimeste jaoks. Kui arstiabi ei saada, halveneb üldine tervis kiiremini. Sageli pole enam igapäevaelus ilma abita hakkama saanud. Lisaks vaimsete võimete häiretele põhjustab haiguse edasine käik ka liikuvuse kaotust. Antakse segadus, desorientatsioon ja suurenenud õnnetuste oht.
Põhihaigused kujutavad endast patsiendi ja nende lähedaste tugevat emotsionaalset koormust, seetõttu tuleb haiguse edasise arengu prognoosimisel arvestada vaimuhaiguse tekke tõenäosusega. Need põhjustavad üldise olukorra edasist halvenemist, kuna ka füüsiliste võimaluste arendamine on ebasoodne.
ärahoidmine
Neurodegeneratiivsete haiguste põhjuseid pole veel täielikult uuritud. Vähemalt mõned selle rühma haigused põhinevad geneetilistel teguritel. Seetõttu on sihipärane ennetamine võimalik ainult piiratud määral. Vähemalt Alzheimeri tõve esinemisel näib positiivne mõju tervislikul eluviisil, kus on palju liikumist, vaimseid väljakutseid, aga ka vajalikel taastumisfaasidel.
Arvatakse, et teatud keskkonnamürgid (pestitsiidid, raskmetallid) soodustavad Parkinsoni tõbe - seetõttu tuleks võimalikult palju vältida kokkupuudet selliste toodetega. Varane avastamine mängib olulist rolli: kui ravi alustatakse haiguse varases staadiumis, võib selle progresseerumine sageli märkimisväärselt edasi lükata.
Järelhooldus
Neurodegeneratiivsed haigused on põhimõtteliselt ravimatud. Lisaks edenevad nad vääramatult ja võtavad patsientide pikaajaliselt iseseisvuse. Seetõttu sõltuvad kannatanud elu lõpuni alati pidevast järelravist.
Järelhoolduse kvaliteet otsustab ka haigete elukvaliteedi üle. Järelkontrolli tüüp sõltub omakorda haigusest ja haiguse faasist. Kergetel juhtudel võivad lisaks meditsiinilisele ravile teatud liikumispuudujääke kompenseerida ka liikumine ja vaimne treenimine.
Mida intensiivsemalt patsienti selles osas hooldatakse, seda kauem suudab ta säilitada iseseisvat eluviisi. Kui dementsus ja liikumisvõime on arenenumad, vajavad kannatanud isikud sageli professionaalset tuge igas olukorras ja igal kellaajal. Paljudel juhtudel ei saa seda abi kodukeskkonnas enam sugulased üksi pakkuda.
Hästi koolitatud õdedest, kes hoolitsevad patsiendi eest päeval ja öösel, on oma haige pereliikme hooldamisel suur abi. Muudel juhtudel tagab kannatanutele inimväärse elu üksnes hooldusasutusse paigutamine. Dementsuseta neurodegeneratiivsed haigused, näiteks ALS, vajavad ka liikuvust ja elundite funktsiooni üha piiravate piirangute tõttu püsivat ravi.
Saate seda ise teha
Igapäevaelus patsiendiga suheldes tuleks vältida puudujääkide korrigeerimist, müksamist või neile tähelepanu juhtimist. Selle asemel viivad tunnustused ja kiitused selle üle, mis on õnnestunud, positiivse edu suhetes haige inimesega. Oma ressursside ja oskuste osas tuleks talle määrata väiksemad ülesanded või lihtsad tegevused. Asi pole töö ideaalses vormistamises. Pigem keskendutakse sellele, et olla kasulik ja ikkagi midagi saavutada.
Sugulased peavad õppima haige inimese maailma sisenema ja neid austusega kohtlema. Namen Feil, integratiivse väärtustamise kui dementsuse all kannatavate inimestega suhtlemise vormi asutaja, nimetas seda: "Kõndimine teise kingades". Seda tehes selgitas naine, et haige tuleb korjata sinna, kus ta on oma psühholoogilise, emotsionaalse ja vaimse seisundi osas. Ainult sellel tasemel on võimalik patsiendiga suhelda palju empaatiat ja kaastunnet.
Vältida tuleks haiguse tõttu loobumist. Pigem tuleb sotsiaalset keskkonda informeerida ja valgustada haigusest, kliinilisest pildist ja sellega kaasnevatest kooselu muutustest. Sotsiaalse keskkonna aktsepteerimine ja tunnustamine on igapäevaelus võrdselt olulised nii haigele inimesele kui ka lähedastele.
.jpg)
