Haarata

Haarata on automatiseeritud liikumismuster, mis on kavandatud aju motoorsesse ajukooresse. Sealt edasi kantakse liikumisplaan aju püramiidsete trajektooride kaudu vabatahtlikele lihastele. Häiritud haaramisliikumine võib näidata neurodegeneratiivseid haigusi.

Mis on haarata?

Haaramiseks sulgeb inimene aktiivselt käe millegi ümber oma keha lähedal. Selle protsessi käigus kavandab, realiseerib ja kontrollib aju sõrmede osalusel suunatud ja tavaliselt suvalist käeliigutust. Kõik haaravad liigutused on niinimetatud täpsusliigutused ja kuuluvad seega peenmotoorikasse.

Haarata saab nii teadlikult kui ka alateadlikult. Teadvuseta tüüp on näiteks refleksliigutused. Alateadlikku haaravat refleksi võib täheldada ka vastsündinutel. Isegi emakas antakse lootele vajalikud eeltingimused haaravate liigutuste tegemiseks. Ainult üle ühe aasta vanused lapsed jõuavad oma keskkonnas toimuva täpsuse ja hea ajastuseni.

Haaravate liigutustega on seotud mitmesugused anatoomilised struktuurid. Haaramisel osalevad lisaks käe ja käe lihastele ka seljaaju traktid ja erinevad ajupiirkonnad. Lisaks vabatahtlike liikumiste motoorsele koorele mängib rolli ka taju süsteem ajus liikumiste haaramiseks. Näiteks haaramise kavandamine on seotud visuaalse ja ruumilise tajumisega.

Funktsioon ja ülesanne

Iga päev jõuavad inimesed asjadesse sihikindlalt mõnikümmend kuni paarsada korda. Haarava liikumise automatiseerimine algab varases lapsepõlves. Haaramine on integreeritud terviklikesse toimimisharjumustesse, mida ajus hoitakse ja mida saab seejärel automaatselt esile kutsuda. Näiteks ulatuvad inimesed klaasi juurde, viivad selle suhu ja kallutavad seda, et saaks juua. Kuna see liigutuste jada toimub mitu korda päevas, on aju automatiseeritud. Selle tulemusel ei pea inimene enam keskenduma üksikutele liigutustele ega andma üksikutele liigutustele sõnaselgelt ja teadlikult mõtteid. Arvestades sagedust, millega inimesed millegi poole jõuavad, on see automatiseerimine oluline kaitse ülekoormuse eest.

Lihtsate ja individuaalsete liikumiste mustrite kombinatsioon toimub motoorses ajukoores, mis moodustab osa ajukoorest. See eesmise laugu tagumine tsoon moodustab selgroo püramiidsete traktide kattuva juhtsüsteemi. Tsentraalne silmaväli lõpeb ka selles ajupiirkonnas, kuna sellel on oluline roll liikumise kavandamisel.

Liikumisjärjestused kavandatakse ja automatiseeritakse motoorses ajukoores. Püramiidsel trajektooril lülitatakse motoorse koore liikumisplaanid lõpuks keeruka lülitussüsteemi kaudu üle ja siit jõuavad nad vabatahtlikesse lihastesse. Liikumiste haaramisel osalevad eriti ekstensor- ja paindelihased.

Juba kaks kuud vanad imikud võivad millegi poole jõuda. Praegu ei saa nad sellest veel aru saada, sest käe sirutus pole veel käe avamise ja sulgemisega seotud. Pärast esimesi haaramiskatseid kinnistuvad seljaaju sisemuse mustrid. Need mustrid arenevad muutuvateks ja iseorganiseeruvateks motoorsete oskuste süsteemideks, mida edaspidi harjutatakse edasi ja mis muutuvad üha kindlamaks.

Isegi enne imiku kuuekuuseks saamist jõuab ta avatud kätega objektide juurde, kuid haarav liikumine on ikkagi enam-vähem kaootiline. Sellest ajast alates on haaravas liikumises pidevalt kesknärvisüsteemi kõrgemad tasemed. Sellest ajast alates töötatakse spetsiaalsete innervatsiooniprogrammide muutuvate väliste tingimuste jaoks, mis muutuvad edasisel kursil üha stabiilsemaks ja mida saab üha automaatsemaks muuta.

Ravimid leiate siit

Haigused ja tervisehäired

Erinevate neurodegeneratiivsete haiguste korral on häiritud täpsed liigutused, näiteks haaramine. Parkinsoni tõbi on selle näide. Sihtotstarbelisi ja vabatahtlikke haaravaid liikumisi saab Parkinsoni ajal üha vähem läbi viia. Tervikliku patsiendi motokorteks hõlmab kaasahaaramisprotsessi kavandamise ja lõpliku juhtimise, mille haaramiseks on vaja umbes 800 millisekundit. Isegi Parkinsoni varajases staadiumis ületavad mõjutatud inimeste väärtused neid numbreid tunduvalt.

Ajuinfarkt võib ka haarata võimatu. Enamik motoorse koore kahjustusi, mis vastutab peenmotoorika kavandamise ja rakendamise eest, ilmnevad ajuinfarkti tagajärjel koos veresoonte oklusiooniga peaaju keskmises arteris. Motoorika koore kahjustused võivad seega raskendada haarduvust, takistada või häirida automatiseeritud liikumisharjumusi. Halvatus või ataksia on seetõttu ajuinfarkti tavalised sümptomid. Teatud tingimustes saab haaramist pärast ajuinfarkti uuesti treenida. Insuldi korral võib kahjustatud ala ümbritsev kude näiteks sihtotstarbelise väljaõppe abil üle võtta defektsete alade ülesanded.

Haigused, näiteks hulgiskleroos, võivad haaravat liikumist ka deautomatiseerida või halvata. Mitte ainult aju põletik, vaid ka püramiidses piirkonnas esinev põletik võib sclerosis multiplex'i korral motoorset süsteemi kahjustada. Ebatäpsed ja jõuetud haaravad liigutused võivad olla vastavate piirkondade praeguse põletiku varajane märk. Näiteks kui inimesed pillavad asju sagedamini kui tavaliselt või kui esemeid võetakse haaramisel regulaarselt mööda, tõlgendatakse seda mõnikord peene viitena võimaliku MS-diagnoosi tuvastamisele.