Selle ELISA test on meditsiiniline laboratoorne uuring, mille tulemuseks on nn antigeeni-antikehade reaktsioon. Testida saab erinevaid antigeene, millel on roll inimese või veterinaarmeditsiinis. Saksamaal on testi läbiviimiseks tellitud ainult akrediteeritud laboratooriumid.
Mis on protseduur?
ELISA on lühend tähisest Ensüümiga seotud immunosorbentide test. Seetõttu on see ingliskeelne nimi, kuid saksa meditsiinilises kasutuses on see välja kujunenud.
ELISA test on üks niinimetatud immunoloogilistest meetoditest meditsiinilaborites. Testi protseduuri saab kasutada valgu molekulide tuvastamiseks väga erinevates kehavedelikes. Nende molekulide tuvastamine võimaldab omakorda teha järeldusi teatud haiguste või kliiniliste piltide kohta, mistõttu sõltuvad arstid ka nende diagnoosimisest sellise ELISA testi tulemusest. Testi protseduur on seetõttu väga oluline igapäevases kliinilises praktikas, ambulatoorselt või statsionaarselt.
Vastavad kehavedelikud, näiteks täisveri või liigesevedelikud, saadetakse pärast patsiendilt võtmist otse laborisse. Proovid on tavaliselt väga kiireloomulised, kuna looduslikku materjali peetakse tundlikuks ja seda tuleks võimalikult kiiresti uurida. Niinimetatud ülekattega proovid võivad põhjustada valenegatiivseid tulemusi, kuna tuvastatavad patoloogilised valgud on vahepeal vähenenud või täielikult lagunenud. ELISA-s mängib olulist rolli nn eelanalüüs; kliiniliste sümptomite ilmnemisel tuleks kahtlasi või negatiivseid tulemusi korrata.
Funktsioon, mõju ja eesmärgid
Katseklaasid ja niinimetatud mikrotiiterplaadid on akrediteeritud meditsiinilaboris korrektseks testimiseks hädavajalikud. Need peenikeste, poolkõverate süvenditega plaadid on valmistatud spetsiaalsest plastist ja igaüks kaetud väga spetsiifilise antikehaga.
Kui tuvastatav antigeen on uuritavas kehavedelikus, toimub spetsiifiline antigeeni-antikeha reaktsioon vastavalt nn lukustamise ja võtme põhimõttele. Labori töötajad saavad proovimaterjali plaatidele sisestada kas käsitsi pipeti abil või täielikult automaatselt. Kaasaegsetes meditsiinilaborites kasutatakse ELISA diagnostika teostamiseks ainult täielikult automatiseeritud süsteeme.
Neid peavad siiski jälgima koolitatud töötajad, meditsiinilis-tehnilised labori abistajad. Niinimetatud sisemise ja välise kvaliteedikontrolli eest vastutavad ka labori töötajad, kes alluvad meditsiinitöötajatele laborimeditsiini, nakkuse epidemioloogia ja mikrobioloogia osas. Pärast esimest katset, st pärast materjali pipeteerimist plaatidele, on proovis olevad spetsiifilised antigeenid, kui need on olemas, juba plastplaadil olevate antikehadega seotud.
Sellele järgneb pesutsükkel füsioloogilise soolalahusega, et eemaldada partiist häirivad tegurid, näiteks soovimatud antigeenid või valgud. See samm on väga oluline valepositiivsete reaktsioonide vältimiseks. Labori poolt valesti tõlgendatud väidetavalt positiivne tulemus võib teatud tingimustel põhjustada patsiendile surmavaid tagajärgi. Uurimise teises etapis lisati veel üks ensüümiga seotud antikeha. See märgistatud antikeha seob ka antigeeni.
Kolmandas ja viimases etapis lisatakse määratletud kogus spetsiaalseid värvaineid, mis lagunevad suuremal või vähemal määral ülejäänud ensüümijääkidega. Lagundada saab ainult seda ensüümi, mis pole varem koos antikehaga antigeeniga seotud. Vaba ensüüm suudab lisatud värvaine lõhustada. Jagatud värvaine täpse koguse saab kindlaks määrata täiendava meditsiinilise laboratoorse meetodi, nn fotomeetria abil. See võimaldab teha täpse järelduse selle kohta, kas ja kui palju antigeeni on proovimaterjalis.
ELISA testi kasutatakse mitte ainult esialgse diagnoosimise või teatud haiguste ja kliiniliste piltide diagnoosimise kahtluse kinnitamiseks, vaid ka nende kulgemise jälgimiseks. Kui antigeeni kontsentratsioon testis langeb ravi käigus madalamaks, loetakse ravi edukaks.
Ravimid leiate siit
➔ Kaitse- ja immuunsussüsteemi tugevdavad ravimidRiskid, kõrvaltoimed ja ohud
ELISA test on eriti informatiivne kehavedelikes antigeensete struktuuride tuvastamise kaudu. Test võimaldab niinimetatud kvalitatiivset, aga ka poolkvantitatiivset ja kvantitatiivset avaldust teatud antigeenide eeldatava olemasolu kohta kehavedelikes.
Täisverd ei saa uurimiseks kasutada, ainult vereseerumit. Seetõttu, nagu ka muude seroloogiliste testide puhul, pole patsiendi otsene testimine, näiteks sõrmeotsa kapillaarverest, praeguseks võimalik. Inimmeditsiinis kasutatakse ELISA testi peamiselt antigeenide tuvastamiseks bakteriaalsete, viiruslike või seenhaiguste korral. Lisaks kontrollitakse uuesti kõiki hepatiidi seroloogia positiivseid tulemusi standardse ELISA testiga.
ELISA testi abil saab määrata ka teatud hormoone, näiteks rasedushormooni HCG. Kui raseduse ajal ilmnevad teatud tüsistused, on diagnostiliselt ja terapeutiliselt väga täpsed teadmised rasedushormooni kontsentratsiooni kohta veres. Teine testi näidustuspiirkond on niinimetatud paraproteiinide tuvastamine uriinis, kuna need esinevad näiteks mitmesuguste kasvajahaiguste, näiteks hulgimüeloomi korral.
ELISA-testi tehakse tänapäeval veel paljudes laboriinstituutides, kuid eksperdid peavad seda aegunuks. Ensüümidega seotud immuunreaktsioon on ELISA testis viimastel aastatel üha enam asendatud radioaktiivselt märgistatud antikehadega, mis annavad veelgi paremaid kvantitatiivseid tulemusi. Neid teste tuntakse ka kui RIA, Radio Immunoabsorbent Assay. ELISA edasised spetsiifilised edasiarendused on kergekeemilised meetodid, näiteks luminestsents või fluorestsents.
