Kui süveneda meditsiinilistesse raamatutesse ja juhenditesse ning lugeda seda, mis selle haiguse kohta nelikümmend aastat tagasi suhkruhaiguse teemal teada oli, saate teada, et diabeetikul polnud sel ajal häid paranemisväljavaateid.
Insuliin diabeedi korral
Tema jaoks oli ainus käsk rangelt vältida kõiki süsivesikuid ja asendada need dieedis sisalduva rasvaga. Sel ajal usuti, et energiat saab peamiselt rasva kaudu, kuna üks gramm rasva annab umbes 9 kalorit. Selle dieedi edu oli laastav enamasti raskete haiguste korral.
Pärast tugevat näljaperioodi pidid haiged märkama, et nende kehavarud kahanesid hoolimata suurenenud rasva tarbimisest, nii et nad pidid jõududeta alistuda ja keeldusid ka meditsiinilisest abist.
See muutus järsult, kui Kanada teadlased Banting ja Best leidsid 1922. aastal kõhunäärme toimeaine insuliini ja suutsid seda isoleerida nii, et seda saaks kasutada diabeediga inimesed. Uus, suur lootus rikastas sel ajal diabeetikute elu, mida polnud peaaegu kunagi enne, kui keegi õppis insuliini kasutama.
Insuliini olulisuse mõistmiseks keha jaoks tuleb teada, et kõik inimese seedetraktis suhkruks lagunevad toitained toimuvad ainevahetuse käigus, mis loob põlevaid energiaid, mis varustavad keha vajaliku kütusega.
Ilma nende saadaolevate energiateta ei saaks me mingit sihipärast tööd teha ja tunneksime end peagi kurnatuna ja väsinuna, isegi haigena.
Meie vere glükoosisisalduse kasutamiseks on vajalik kõhunääre hormoon - insuliin. Insuliini toiming mitte ainult ei muunda veresuhkrut energiaks, vaid loob ka maksa liigsest glükoosist tärklise kujul varuainete reservi.
Need protsessid on ebatäiuslikud, kui puuduvad insuliinipuudused, sõltuvalt haiguse astmest, nii et seda haigusolukorda halvendab iga sissevõetud suhkru liig.
ravi
Bantingi ja Besti uuringutulemused võimaldasid insuliini süstida nii, et keha toetaks selle ainevahetust kunstlikult. Regulaarne süstimine on siiski eduka ravi eeltingimus.
Aja jooksul õppis diabeetik ise süstlaid kasutama, nagu tohivad arstid ja õed. Sel moel lõid nad meditsiinitöötajatele mitte ainult kergenduse, vaid ka nende iseseisvuse. Reisimine sai taas võimalikuks ja diabeetik sai jälle oma ametialaseid ja perekondlikke kohustusi täita.
Vahepeal on diabeediga inimeste unistus teoks saanud. Suur osa neist saab hakkama ilma süstaldeta ja ise tablettidega. Ainult arst otsustab, milline ravimeetod on sobiv. Kahjuks ei saa tablettravi, mis on praegu diabeedihaigete üks olulisemaid ravivõimalusi, kasutada kõigil patsientidel ja tõenäoliselt mitte ka noorukitel. Seetõttu on insuliini süstimine tänaseni parim ravimeetod.
Suhkur kui põhjus
Mõned lugejad imestavad, kuidas tegelikult diabeet diagnoositakse. Vastus on lihtne: glükoos, mida keha ei kasuta, eritub uriiniga. Sel viisil saab diabeeti diagnoosida väga lihtsalt ja täpselt.
Varem, eriti keskajal, kui keemiliste uuringute meetodid polnud veel võimalikud, pidid arstid - palun ärge muretsege, see oli tõesti selline - maitsta ja maitsta uriini.
Sageli kerkib küsimus, kas inimesed, kes söövad palju suhkrut, ei haigestu suhkru ega suhkruhaigusesse. See küsimus pole täiesti õigustamatu ja paljud arstid kalduvad rääkima diabeedist kui gurmeehaigusest. Tõenäoliselt on põhjus selles, et diabeet on enamasti levinud üsna rasvade, agarate inimeste seas, kes on üle viiekümne aasta vanused.
Kahjuks on selle haiguse käes vaevlemas ka palju noori saledaid inimesi, isegi lapsi.
Põhimõtteliselt tuleb öelda, et mõõdukas suhkru tarbimine ei kahjusta tervislikku organismi, kuid kui inimesed kannatavad kõhunäärmehaiguse tagajärjel insuliinipuuduses, tuleb täielikult vältida puhast suhkrut, olgu see siis peedi- või viinamarjasuhkru kujul.
Tervislik toitumine ja toitumine
Lisaks uimastiravile on suur tähtsus diabeedihaigete dieedil; võib isegi öelda, et ilma dieedita pole diabeedi ravimine üldse võimalik. Eelkõige on oluline, et patsient järgiks ettenähtud ja testitud dieeti distsiplineeritult ning et tema igapäevane toit oleks täpselt kontrollitud ja dokumenteeritud toitumiskavas, kuna paljusid toite võib süüa ainult teatud kogustes.
Peale suhkru keelu ei erine diabeetiku toitumine põhimõtteliselt tervislike inimeste tervislikust dieedist. Võimaluse korral peaks see sisaldama palju värskeid puu- ja köögivilju. Lisaks mängivad olulist rolli süsivesikud, rasvad ja valk.
Süsivesikute tarbimine peab põhinema nende seeditavusel. Leiba, kartulit ja jahu võib tarbida ainult lubatud kogustes, kuna need on bioloogiliselt tihedalt seotud suhkruga. Mida vähem peab organism proovima tärkliseprodukti glükoosiks muundada, seda kahjulikum on see patsiendile.
Näiteks valge leib muudetakse glükoosiks palju lühema aja jooksul kui must ja täisteraleib. Seetõttu ei soovitata seda diabeetikutele üldiselt, kuna see tõstab veresuhkru taset väga kiiresti. Lisaks on täisteraleib vitamiinide ja mineraalide sisalduse tõttu toitumiseks soodsam. Arst soovitab valget leiba kasutada ainult haiguse erijuhtudel, näiteks soolehaiguste korral.
Süsivesikute piiramist tasakaalustab piisav valkude tarbimine. Kuna valgul pole mitte ainult nn süsivesikute säästmise efekt, vaid sellel on ka suur tähtsus tärklise säilitamisel maksarakkudes, siis see omab diabeetikute dieedis olulist kohta.
Meie keha kalorite allikas on rasv. Täna teame, et inimorganism saab seda täielikult hinnata ainult süsivesikute, valkude ja suhkru olemasolu kaudu. Seda fakti mõisteti nelikümmend aastat tagasi täiesti valesti. Suure kalorsuse tõttu ei tohi rasvahaiged patsiendid tarbida rohkem kui 30–50 grammi päevas.
.jpg)
.jpg)
