Keemiline vastuvõtt on haistmis- ja maitsmismeele tajumise kvaliteet ning registreerib kemoretseptorite kaudu õhus olevaid keemilisi aineid. Kemosensorid mõõdavad näiteks hapniku osarõhku ja algatavad hingamise, et vältida hüpoksiat. MCS-iga (minimaalne teadvusseisund) patsientidel on keemiahaigus häiritud.
Mis on kemoretseptsioon?
Koos pealtkuulamisega moodustab eksteroceptsioon inimese tajusüsteemi tervikuna. Meditsiinis on eksteroceptsioon väliste stiimulite tajumine. Seda tüüpi tajumise süsteemid on nägemis-, kuulmis-, puudutustunne ning haistmis- ja maitsmismeel.
Lõhna- ja maitsmismeel on töötlemise ajal tihedalt seotud ja osaliselt kattuvad. Lõhnataju ja maitseomadusi mängivad erinevad tajuomadused. Selles piirkonnas on mõnikord kõige olulisem tajumise kvaliteet kemoreceptsioon. See on füsioloogiline protsess, mis seob keskkonnast tulenevad keemilised signaalid haistmis- ja maitsetundlikkuse kemoretseptoritega. Näiteks võib konkreetse molekuli olemasolu seondumist initsieerida.
Kemoretseptorid muudavad stiimulid aktsioonipotentsiaaliks ja muudavad need kesknärvisüsteemile kättesaadavaks. Kemoretseptorid asuvad nii nina limaskestadel kui ka suu limaskestas. Need on spetsialiseerunud õhus või vedelikus lahustunud kemikaalide tajumisele ja viimaks reguleerivad hingamist.
Inimestel on umbes 320 erinevat kemoretseptorit. Terava lõhnatajuga loomadel on kemoretseptorid enam kui 1000 erineva keemilise molekuli jaoks.
Funktsioon ja ülesanne
Keemiaretseptorid kaitsevad inimesi õhus ja vedelikes leiduvate keemiliste ainete eest. Nad osalevad ka hingamise, veresoonte toonuse reguleerimise ja happe-aluse tasakaalu reguleerimises.
Meditsiin eristab kemoreceptsiooni tsentraalsete kemoretseptorite tajumisega ja perifeersete kemoretseptorite sensoorsete muljetega. Tsentraalsed kemoretseptorid asuvad ajutüve (Formatio reticularis) vereringekeskuses ja mõõdavad ajuvee pH väärtust ja CO2 osarõhku. Perifeersed kemoretseptorid asuvad glomera carotica ja glomera aortica. Teie vastutusala on tundlikkus pH väärtuse prootonite, kaaliumi, O2 osarõhu ja CO2 osarõhu suhtes.
Kõik perifeersed kemoretseptorid näitavad hapniku suhtes märkimisväärselt kõrget tundlikkust. Kui O2 osarõhk langeb alla niinimetatud O2 läve 110 mm Hg, ergastavad nad hingamiskeskuse aferentseid närve ja reguleerivad hüpoksia vältimiseks elutähtsat hingamist.
Perifeersed kemoretseptorid on osa glomusrakkudest ja esindavad veresoonte rühmi, mis varustatakse verega külgnevate arterite külgharude kaudu. See verevool teeb neist ühe parima verevarustusega elundist. Seoses perifeersete kemoretseptoritega eristatakse I ja II tüüpi glomusrakke. Need rakud asuvad kahepoolselt ühise unearteri jagunemisjärjestusel ja glomus aorticumi aordis. Sellest piirkonnast ulatuvad nad arteria subclavia dexterini. Teave hüpoksia kohta liigub impulssidena vagusnärvi ja jõuab hingamiskeskusesse glosofarüngeaalse närvi kaudu. Selle teabe alusel alustatakse hingamiskeskuses hingamist.
Kemoretseptorite käivitustsooni kõrval neljanda vatsakese põrandal postrema piirkonnas asuvad kemosensorid seedetrakti limaskestal. Need andurid mängivad refleksilise oksendamise puhul olulist rolli. Andurid on tundlikud selliste ainete suhtes nagu bakteritoksiinid, emetiin, kõrge kontsentratsiooniga soolalahus ja vasksulfaat. Ehkki keemiasensorid vastutavad pealtkuulamise eest peamiselt keha enda käes olevate vedelike ja gaaside keemilise mõõtmise mõttes, kaitsevad nad ka inimesi eksteroofia mõttes teatud ainete väljastpoolt tarbimise eest.
Ravimid leiate siit
➔ isu kaotuse vastased ravimidHaigused ja tervisehäired
Keemilise vastuvõtmisega seotud haiguste hulgas on eriline koht mitmekordne keemiline talumatus. See on sümptom, mis põhjustab lenduvate kemikaalide, näiteks lõhnaainete, sigaretisuitsu, lahustite või heitgaaside tugevat talumatust. Pikka aega arutati, kas seda haigust tuleks klassifitseerida psühhosomaatiliseks või toksikoloogiliseks. Värskete uuringute kohaselt on tegemist mitmefaktorilise häirega, millel on mõlema välja aspektid.
MCS-i põdejaid mõjutab eriti väsimus, kurnatus, keskendumisraskused, peavalud ja silmade põletamine. Lisaks vaevavad neid sageli mälukaotus, õhupuudus, pearinglus või lihasluukonna kaebused. Samuti võivad tekkida seedetrakti kaebused ja dermatoloogilised probleemid.
Haiguse kahtlustatavate põhjuste kohta on esitatud mitu teooriat. Üks neist teooriatest väidab, et sallimatus tuleneb töö- või keskkonnasuhetest ja on tõenäoliselt seotud geneetilise osalusega. Väidetavalt mängivad põhjuslikku rolli mürgistus, puudulikud närvi- ja hormonaalsed funktsioonid või hingamisprobleemid ja närvisüsteemi käivituslävi langetamine. Lisaks lahustitele on keemilisteks päästikuteks pestitsiidid, samuti metallid ja põlemisproduktid.
Muud teooriad eeldavad neurotoksiliste saasteainete esialgset kokkupuudet, mis on seotud neurotoksilise mürgituse mittespetsiifiliste sümptomitega. Pärast seda esimest kokkupuudet on mõjud pöörduvad, kuid täiendavate stressitekitajate taustal või tundlikel inimestel võib esialgne kokkupuude muutuda krooniliseks vormiks.
Kolmas teooria hindab sallimatust puhtalt psühhiaatriliseks häireks ja seob seda depressiooni, neurooside või kemofoobiaga.
Lisaks sellele haigusele mängivad kaebused või isegi kemoretseptsiooni ebaõnnestumine eeskätt seoses juhtivate närvitraktide ja töötlevate ajupiirkondadega. Kesknärvisüsteemi haaratud piirkondade kahjustuste korral võib tekkida tugev düsregulatsioon, mis mõjutab muu hulgas hingamist ja happe-aluse tasakaalu. Autonoomse närvisüsteemi osana on hingamisteede keskus vähem tundlik selliste neuroloogiliste haiguste nagu sclerosis multiplex suhtes, kui insuldi, isheemia või sellega seotud nähtuste suhtes.
