Vererõhumõõtja

A Vererõhumõõtja kasutatakse vererõhu väärtuste määramiseks. Kuvatakse ülemine ja alumine arteriaalne rõhk.

Mis on vererõhumõõtja?

Mõõtmine toimub väliselt kas randmel või õlavarrel. Seade näitab süstoolset (ülemist) ja diastoolset (alumist) rõhku.

Meditsiinitöötajad nimetavad vererõhumõõturit ka kui Sfügmomanomeeter või Sfügmomanomeeter. Selle all mõeldakse seadet vererõhu väärtuste mõõtmiseks. Mõõtmine toimub väliselt kas randmel või õlavarrel. Seade näitab süstoolset (ülemist) ja diastoolset (alumist) rõhku. Vererõhumõõturi abil on võimalik kindlaks teha veresoonte rõhk. Vererõhk on arterites esinev rõhk.

Iga südamelöögi korral ilmnevad kõikumised diastoolse rõhu, st minimaalse väärtuse ja süstoolse rõhu, maksimaalse väärtuse vahel. Kaudse vererõhu mõõtmise arendaja oli 1896. aastal itaalia arst Scipione Riva-Rocci (1867–1937), kelle meetodit nimetatakse tänapäeval veel Riva-Rocci (RR).

Vanasti olid vererõhumõõtjad elavhõbedaga täidetud. See tõusis veeru raami, kui seadme mansett oli täis pumbatud. Nii kuvati vererõhk. Sellest tuletatakse mõõtühik, elavhõbeda millimeetrid (mmHg).

Kujundid, tüübid ja tüübid

Vererõhumõõturite osas on oluline eristada traditsioonilisi ja digitaalseid seadmeid. Klassikalise mõõteseadmega paneb kasutaja vastava manseti õlavarre ümber otse küünarnuki kohale. Samuti on võimalik mõõta reide põlve kohal.

Kasutaja suurendab manseti rõhku pumpamise teel, kuni see saavutab eeldatava süstoolse väärtuse. Seejärel vabastatakse rõhk aeglaselt uuesti, mis põhjustab turbulentseid helisid, mida tuntakse ka kui Korotkoffi müra. Sel viisil saab arst diastoolse ja süstoolse arteriaalse rõhu väärtuste määramiseks kasutada stetoskoopi.

Tänapäeval kasutatakse tavaliselt kaasaegseid digitaalseid vererõhumõõtjaid. Need seadmed on asetatud õlavarre või sisemise randme ümber ja neid on lihtne kasutada. Mansett ja mõõteseade moodustavad ühiku.

Mõõtmine toimub kas poolautomaatselt või täielikult automaatselt. Poolautomaatse mõõtmise korral pumbab kasutaja manseti täis, täisautomaatse mõõtmise korral pumbatakse mansett mõõteseadme abil. Automaatne vererõhumõõtur võimaldab patsiendil iseseisvalt vererõhku kontrollida.

Kui kasutaja on vererõhumõõtja pannud, vajutab ta nuppu, millega ta mõõtmist alustab. Manseti täidab aku automaatselt. Kui õhk tühjeneb, saab andur registreerida vererõhku ja pulssi.Keerukamate vererõhumõõturite abil on võimalik isegi südame rütmihäireid kindlaks teha.

Veel üks vererõhu mõõtmise seadme vorm on invasiivne mõõteseade, mida kasutatakse arteriaalse vererõhu mõõtmiseks. Neid seadmeid kasutab peamiselt intensiivravi meditsiin. Sel viisil on võimalik automaatne vererõhu jälgimine.

Struktuur ja funktsionaalsus

Manuaalne vererõhumõõtja koosneb mansetist, millel on kummist pumppall, mida kasutatakse selle täitmiseks. Teine oluline osa on manomeeter. See näitab praegust vererõhku. Kasutaja asetab vererõhu manseti õlavarre ümber ja täidab selle kummipalli abil. Õhk saab mansettist ventiili kaudu järk-järgult vabaneda. Kasutaja loeb manomeetrile vastava rõhu. Manuaalse vererõhumõõturi abil on lugemine võimalik ainult õlavarrelt.

Vastupidiselt sellele saab täisautomaatse mõõteseadmega mõõta mitte ainult õlavarre, vaid ka randmeosa. Randme vererõhumõõtjad pole aga nii täpsed. Sel põhjusel kasutatakse neid peamiselt koduseks kasutamiseks. Nii et neid seadmeid saab odavalt osta. Randme ja õlavarre vererõhumõõturite funktsionaalsed põhimõtted on peaaegu identsed.

Tavaliselt toimub mõõtmine võnkuval viisil. Seade määrab vererõhu väärtused vibratsiooni abil. See läbib veresoone seina mansett.

Täisautomaatse vererõhu mõõtmise osana piisab, kui vererõhu mansett õigesti kinnitada. Seejärel võtab mõõteseade automaatselt üle kõik muu. Enamikul täisautomaatsetel vererõhumõõtjatel on ka mõõtmismälu. Tema abiga saab salvestada viimased tehtud mõõtmised.

Meditsiiniline ja tervislik kasu

Vererõhumõõturil on suuri meditsiinilisi eeliseid. Äärmiselt oluline on kõrge vererõhk õigeaegselt ära tunda. Kõrge vererõhk suurendab eluohtliku südameataki või insuldi riski.

Ehkki iga kolmas täiskasvanu põeb oma elu mingil hetkel kõrget vererõhku, märkavad seda väga vähesed. Regulaarse vererõhu mõõtmise abil on aga võimalik seda ohtu juba varases staadiumis ära tunda ja rakendada sobivat ravi.

Oma vererõhumõõturi omamine koduseks kasutamiseks pakub ka selle eelise, et ei pea iga mõõtmise ajal arsti või apteeki minema. Lisaks sellele teavitatakse patsienti alati tema vererõhu väärtustest.

Vererõhu väärtusi peetakse normaalseks, kui süstoolne rõhk ei ületa 140 mmHg ja diastoolne rõhk on alla 90 mmHg. Kui väärtus on suurem kui 140/90 mmHg, on vererõhk liiga kõrge.

Vererõhku hinnatakse liiga madalaks, kui väärtus on alla 100 mmHg. Diastoolne väärtus on väiksem kui 60–65 mmHg. Ideaalne vererõhu väärtus on 120/80 mmHg, kuid see sõltub ka inimese kehaehitusest.

Vererõhu võimalikult täpse mõõtmise tagamiseks ei tohi patsient mõõteprotsessi ajal rääkida ja ta peab istuma. Lisaks peaks vererõhumõõtja olema täpselt tootja juhiste kohaselt sisse pandud.