Artroskoopia

Liigeste haiguste hulgas on mitmeid haigusi, mille tõttu on vaja neid hoolikalt uurida seestpoolt. Kaasaegne Artroskoopia või Jointoskoopia võimaldab seda täpselt ilma suuremate toiminguteta, nagu oli vaja enne selle leiutist.

Mis on artroskoopia?

in Artroskoopia see on niinimetatud minimaalselt invasiivne operatsioon. Selle all mõeldakse meditsiiniprotseduuri, mille käigus elavasse keha tungitakse, kuid mitte sel määral, nagu tavalise operatsiooni korral on.

Pigem sisestatakse spetsiaalne instrument kehasse vaid mõne millimeetri pikkuse sisselõike kaudu. Artroskoopia eesmärk on uurida liigese täpset seisundit seestpoolt, nagu see kreeka keelest tuleneb.

"Arthros" tähendab kreeka keeles "liigest"; "Skopieni" võib tõlkida kui "otsin" või "hindavat". Artroskoopia ajal tehakse liigese vaatamine või hindamine endoskoobi abil.

See on meditsiiniline instrument, mis näeb välja nagu tuub. Selle "vooliku" osas on eriline see, et ülaossa on paigaldatud kõrge eraldusvõimega kaamera, mis saadab optilised andmed monitorile, mille peal raviarst saab jälgida artroskoopia kulgu ja hinnata liigese seisukorda.

Samuti on lisatud täiendavaid instrumente, näiteks konksud ja lõikeriistad, et vajadusel liigest saaks artroskoopia ajal terapeutiliselt ravida. Artroskoopia ajalugu ulatub tagasi Šveitsi kirurgi Eugen Bircheri juurde, kes oli see protseduur 20. sajandi alguses esimene ja kehtestas selle tänapäevani.

Funktsioon, mõju ja eesmärgid

Enne Artroskoopia võib alata, tuleb uuritav liigend täita vedelikuga, harvem gaasiga. Kui toona kasutas Bircher lämmastikku, peetakse täna kuldstandardiks naatriumkloriidi või Ringeri lahust.

Harvemini, näiteks patsiendi kardetud allergilise reaktsiooni korral, kasutatakse süsinikdioksiidi. Seejärel süstitakse valitud lahus süstla kaudu liigesesse. Seejärel katkestatakse mansettide abil verevarustus kehapiirkonda, kus liiges asub. Patsiendi soovi korral saab artroskoopia läbi viia üldnarkoosis; vastasel juhul, mis on ka rohkem standardiga kooskõlas, on tuimastatud ainult kahjustatud piirkond.

Niipea, kui anesteetikum hakkab tööle, tehakse tegelik operatsioon, lõigates umbes viie millimeetri suuruse sisselõike. Endoskoop sisestatakse selle sisselõike kaudu. Artroskoopia eeldatava eesmärgi osas tehakse vahet diagnostilise ja terapeutilise artroskoopia vahel. Diagnostilises artroskoopias piirdub arst end liigese seisundi uurimisega ja selle funktsionaalsuse kontrollimisega.

Sel eesmärgil kasutab ta näiteks endoskoobi külge kinnitatud konksu, et kontrollida ristisidemete rebenemiskindlust. Terapeutiline artroskoopia jätkub ja teostab kirurgilisi meetmeid. Põlve näite juurde jäämiseks saab endoskoobi külge kinnitatud instrumente kasutada kudede eemaldamiseks või ristisideme rebenemise korral võib sidemed uutega asendada.

Pärast edukat artroskoopiat on patsiendil hädavajalik osaleda füsioteraapias. Sel viisil - eriti terapeutilises artroskoopias - peaks arst pärast artroskoopiat kontrollima ja praktiseerima liigeste ja kõigi äsja sisestatud sidemete funktsionaalsust.

Riskid ja ohud

Juures Artroskoopia kuid on ka kriitikat. Näiteks diagnoositud artroskoopiat süüdistatakse vananemises.

Vähemalt pärast kompuutertomograafia kasutuselevõttu on see muutunud üleliigseks. Nagu kõigi muude operatsioonide puhul, on ka täheldatud, et artroskoopia abil suureneb tromboosi tekkimise oht. Haavade paranemise häired registreeriti ka artroskoopia tulemusel.

Kriitikast hoolimata on eriti terapeutiline artroskoopia eriti leebe vahend olemasolevate haiguste raviks. Sest samad kriitikakohad, mida süüdistatakse artroskoopias, kehtivad ka klassikaliste operatsioonide kohta - ja veelgi suuremal määral.