Nagu Arthrodesis on tahtlik kirurgiline liigese jäigastumine. Seda protseduuri kasutatakse ortopeedias ja kirurgias ning see on tavaliselt viimane võimalus, kui liigeste säilitamise meetmed pole enam tõhusad ega kasulikud. Siiski on ka artrodeesi rakendusalasid, kus see viiakse läbi väga eduka teraapiana, näiteks laialt levinud hallux valgus.
Mis on artrodesis?
Arthrodesis on liigese tahtlik kirurgiline jäigastumine. Anatoomiline funktsioon on täielikult takistatud ja blokeeritud. Artrodeesi tehakse sageli kaugelearenenud artroosi (liigese kulumise) korral või kui mõni liiges on valulik. Selle eesmärk on saavutada liigese suurem kandevõime ja võimalik valuvabadus.
Artrodeesi protseduuri viis esmakordselt läbi Eduard Albert 1878. aastal. Põlveliigeste jäigastumisega andis E. Albert poliomüeliidi tütarlapsele kindla aluse. 1887. aastal tegi Eduard Albert edukalt puusaliigese esimese artrodeesi. Tänapäeval tehakse vahet intraartikulaarse artrodeesi (liigeseosa avatakse artrodeesiks) ja mitteartikulaarse artrodeesi (liigest ei avata artrodeesi jaoks). Ajutist liigesejäikust saab teha kirurgiliselt nn K-juhtmega.
Artrodeesi protseduur on võimalik mis tahes liigesel, kuid seda tehakse vähem ja vähem. Selle põhjuseks on liigese endoproteesi edasine areng. Enamik artrodeesi tehakse tänapäeval veel õla-, randme-, pahkluu- ja keskmise hüppeliigesega. Arthrodesis on väga edukas kirurgiline protseduur hallux valgus või hallux rigidus raskete ebastabiilsuste raviks. Põhimõtteliselt on artrodesis siiski püsiv ja seda ei saa tagasi pöörata.
Funktsioon, mõju ja eesmärgid
Arthrodesis on näidustatud, kui liigeses on kaugelearenenud artroos ja täielik endoproteesimine pole võimalik. Samuti on näidustatud olemasoleva liigeseproteesi lõtvumine, kui seda ei saa asendada ega uuesti tsementeerida. Sageli tehakse seda protseduuri ka siis, kui liigese üldine ebastabiilsus on ilmnenud. Selle põhjuseks võib olla ka jäsemete lihaste halvatus.
Kui liiges hävib mõne haiguse, näiteks reumatoidartriidi, tõttu, on see tingimata näidustatud ka kirurgilise artrodeesi korral. Suurte liigeste, näiteks puusa- või põlveliigese puhul proovitakse võimalikult kaua hoida anatoomiat ja füsioloogiat. Esimene võimalus on asendada see tehisliigesega, et säilitada patsiendi liikuvus ja iseseisvus. Selle jaoks on määravaks ka vanus, võimalik tööalane tegevus ja perekeskkond.
Spetsialist otsustab, kas artrodesis on näidustatud ja kas liigese funktsiooni ei saa säilitada. See sõltub patsiendi haigusloost, liigese seisundist ja sellest, kas alternatiivsed sekkumised on pikaajaliselt tõhusad ja mõistlikud. Lisaks peab raviarst kaaluma ka tüsistusi ja võimalikke tagajärgi. Kui tehakse artrodesis, avatakse enamikul juhtudel liiges. Liigesesse pääsemiseks tuleb kudede ja pehmete kudede struktuurid lõigata.
Liigesekõhre eemaldatakse peitli või freeslõikuriga, siludes sellega liigespinnad. See protsess on väga oluline, nii et liigeseid moodustavate luude otsad saab piisavalt kokku viia ja oma kohale ühendada. Otste omavaheliseks fikseerimiseks kasutatakse osteosünteesi protseduuri. Otsad kinnitatakse kirurgilisest terasest kruvide ja plaatidega. Kui luud on kindlalt fikseeritud, õmmeldakse liigesekapsel uuesti kinni ja asetatakse luude otste ümber.
Haavavalu võib tekkida operatsioonijärgselt, mida saab vajadusel ravida ravimitega. Õmblused kirurgilisest haavast eemaldatakse umbes 12 päeva pärast operatsiooni. Nakkuste vältimiseks peaks haavahooldus olema kuiv ja steriilne. Võimaluse korral ei tohiks kahjustatud jäsemeid laadida enne, kui luude otsad on kokku kasvanud. See võib võtta kolm kuni neli kuud ja seda saab hinnata röntgenograafia abil. Millal ja kui palju jäsemeid saab laadida, otsustab alati ravispetsialist, võttes arvesse patsiendi individuaalset anamneesi ja hooldusajalugu.
Jäseme võib asetada kilde või kipsvormi, kuni luud on täielikult kokku kasvanud. Lisaks võib välja kirjutada abivahendeid, nagu kargud või isegi ajutise ratastooli.
Riskid, kõrvaltoimed ja ohud
Arthrodesis on kirurgiline protseduur, millel on tohutu mõju liigese anatoomilisele ja füsioloogilisele funktsioonile ning struktuurile. Sellega kaasnevad riskid, millel võivad olla pikaajalised tagajärjed. Artrodeesi tüüpilised riskid on näiteks pseudartroosi teke.
See tähendab, et jäigastunud liigese piirkonda võib moodustuda nn vale liigend. Lisaks võib see põhjustada kroonilisi valusid, kogu jäseme piiratud liikumist, tundlikkuse häireid, materiaalset talumatust või jäseme lühenemist. Lisaks tuleb arvestada kirurgilise protseduuri üldiste riskidega. Need võivad olla närvivigastused, veritsused operatsiooni ajal ja ka operatsioonijärgselt.
Samuti võib see põhjustada suuri verevalumeid, mis võivad vajada punktsiooni või kirurgilist eemaldamist. See võib põhjustada ka kõõluste ja lihaste vigastusi, infektsiooni ja armistumist. Samuti tuleks alati arvestada osalise või üldanesteesiaga.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
