Lisa vermiformis on pimesoole liide, mis on aldis ägedale põletikule. See muutub ka kõnekeelseks Lisa kutsus. Uuemad uuringutulemused osutavad elundi immunoregulatoorsele funktsioonile, mida varem liigitati suuresti funktsionaalseks.
Mis on vermiformliide?
Liite vermiformis (lisa liites) on mügarik, mis koosneb suuresti lümfikoest keskmise pikkusega 10 cm ja läbimõõduga 0,5 mm, mis avaneb pimesoole (caecum) klappikujulise limaskesta voldi ehk niinimetatud Gerlachi klapi kaudu.
Lisat nimetatakse rahvapäraselt sageli valesti kui lisa. Vermiformne pind asetseb kõhupiirkonna paremas alumises kvadrandis kui rinnaku lähtepunkt ileo-rooja klapi (valva ileocaecalis) all, mis on funktsionaalne tihend jämesoole ja peensoole vahel.
Anatoomia ja struktuur
Vermiformne liide on kuju, suuruse ja asukoha poolest äärmiselt varieeruv, kuid paikneb tavaliselt tagasiulatuvalt ("rooja taga") tõusvalt või laskuvalt. Jämesoole kolm tänieni jätkavad pimesoole suletud pikisuunalise lihaskihina.
Üldiselt koosneb pimesoolne vermiformis järgmistest kudede kihtidest (seestpoolt väljapoole): limaskest (tuunika limaskest), limaskesta ja lihaskihi (tela submucosa) vaheline sidekoe kiht, silelihasrakkudega peenekoeline kiht (tunica muscularis) ja seroosne nahakiht (tuunika). serosa). Elundit ümbritsev serosa sulandub kinnituskohas mesoappendix'isse (mesenteriolum), mis viib varustavate veresoonteni (pindmisarter, pimesooleveen).
Peyeri naastud asuvad tela submucosa ja tunica limaskestas. Need lümfolliikulite kollektsioonid ulatuvad mõnes piirkonnas pindluumenisse nagu kuppel. Tavaliste villide ja krüptide asemel leidub siin M-rakke. Need juhivad antigeene lümfolliikulisse ja kutsuvad esile immuunvastuse.
Funktsioon ja ülesanded
Vermiformaalse lisa funktsiooni on pikka aega arutatud. Vaatamata vastupidistele tõenditele eeldati kuni mõni aasta tagasi, et lisa oli evolutsioonilise arengu funktsionaalne jäänuk. Pigem eeldatakse nüüd, et sellel lümfisüsteemil on immunoregulatoorne funktsioon ja selle võib omistada nn GALT-ile (soolestikuga seotud lümfoidkoele), seedetrakti immuunsussüsteemile.
Täpne funktsioon pole veel selgelt välja selgitatud. Soolestikuga seotud lümfikoe koosneb kogu seedetraktis agregeerunud lümfolliikulistest (Peyeri naastud), mis B-lümfotsüütide kolooniatena paljunevad ja eristuvad B-lümfotsüütidest antigeeni tootvateks plasmarakkudeks. Osana adaptiivsest immuunsussüsteemist mängivad Peyeri naastud olulist rolli nakkustevastases kaitses ja immunoloogiliselt olulise teabe töötlemisel.
Lisaks näitavad hiljutised uuringud, et kõhulahtisuse korral on loodusliku soolefloora kasulikud bakterid koos vermiformis oleva immuunsussüsteemi molekulidega kõhulahtisusega seotud õhetuse eest kaitstud ja ümbritseva lümfisüsteemi poolt pakutavate antikehadega. Lisa toimib vastavalt omamoodi "turvalise maja" (turvalise varjupaigana). Tervenemisfaasis võivad sel viisil ellu jäävad bakterid soolestikku taas koloniseerida ja seal olevad mikroobe tõrjuda. See funktsioon on eriti oluline piirkondades, kus on kehvad hügieenilised tingimused. Arenenud riikides ei ole varasemate teadmiste kohaselt sageli teostatav apendektoomia (pimesoole eemaldamine põletiku tagajärjel) mõjutatud inimeste tervisele.
Haigused ja tervisehäired
Eriti põhikooliealistel lastel ja noortel täiskasvanutel võivad armide kiud, seedimatud toidukomponendid (nt puuviljahunnikud) või väljaheidekivid põhjustada pimesoole valendiku ummistumist. Kogunenud sekretsioon kahjustab pimesoole seina ja loob optimaalse kasvulava bakteriaalsetele patogeenidele, mis rändavad kas vereringe kaudu või soolefloorast (sooleinfektsioonid), paljunevad ja põhjustavad ägedat põletikku (pimesoolepõletik).
Ehkki äge pimesoolepõletik on väga laialt levinud haigus ja 7–12 protsendil juhtudest on see kõhuõõneoperatsioonides kõige tavalisem hädaolukord, on varane diagnoosimine keeruline erinevate positsiooniliste anomaaliate ja valu väga erineva lokaliseerimise tõttu.Lisaks ilmnevad klassikalised sümptomid, nagu isutus, tõmbe- ja koolikutetaoline valu naba piirkonnas või epigastriumis (ülakõhus) koos hilisema valu ümberasumisega alakõhku, iivelduse ja oksendamisega, samuti mõõduka palavikuga, vaid umbes 50 protsendil haigestunutest.
Pimesoolepõletiku peamine komplikatsioon on perforatsioon.Lahtva perforatsiooni korral voolab mädane sekretsioon pimesoole vabasse kõhuõõnde ja võib vallandada eluohtliku difuusse peritoniidi (kõhukelme üldine põletik) suurenenud sepsise riskiga. Kõige tavalisemad vabastatud patogeenid hõlmavad enterokokke ja Escherichia coli ning harvematel juhtudel salmonelloosi, stafülokokke või streptokokke.
Kaetud perforatsioon viib abstsessi, mida katab suur võrk (perityphlitic abstsess) koos lokaliseeritud mädaakumuleerumisega paremas alakõhus (lokaalne peritoniit). Isegi perforatsiooni ja peritoniidiga pimesoolepõletiku korral on suremus vaid 1 protsent. Harvadel juhtudel võivad appe areneda pahaloomulised kasvajad (appendix pahaloomulised kasvajad).
.jpg)
